Kitty softpaws

Rule number one, is that you gotta have fun

But baby when you're done, you gotta be the first to run

Rule number two, just don't get attached to

Somebody you could lose.

Eelviimane nädalavahetus, kus saab lõõgastuda. Kuid kahjuks kõik on sellises vanuses, kus käivad tööl ning siis peab üksi chillima/pidu panema.

Mis siis veel, oeh see esmaspäev oli küll kõige parem mis olla saab (uskumatu eksole) - sain ühikakoha (lõpuks), käisin Maarjas (naersin kõikide pohmaka üle) ning oli lihtsalt mõnus seltskond ümber. Nägin lõpuks ka õudukat, mis oli õudne (lõpuks!!). Ning kui aus olla siis pole olnud nii õnnelik üle pika aja.

Kuid karma is a bich (loe: bitch). Reedel sai kõvasti mölli pandud. Noh muidugi ennem sai käidud Tallinnas ja joogid sealt ostetud ning tagasi tulles hüppasin kohe auto peale, et Maarja minna, tõime Janno ära, kes oli juba päris sassis ning jäi suht kiiresti magama jättes mind üksi mingi võõra vennaga jooma, kuid lahe vend oli, ses suhtes ainuke vend, kes kuulab samat muusikat, mis mina niiet kõik oli Fun.

Pff, nüüd on asi ka siis ametlik meil Jannoga. Siiamaani veits raske uskuda,et ma temaga koos, kuna ma tean teda mingi 3 aastat ja siis küll ei oleks arvanud, et mina ja tema kunagi aga nh aja möödudes me mõlemad oleme muutunud ka ja me oleme ka suhteliselt sarnased (omade armidega).

Aa nüüd siis ka lõpuks on ka mu isa minust lahti öelnud. Ma täitsa usun, et ta ei taha enam mind üldse näha, kuid ma võin rahumeeli öelda, et tunne on vastastikune. Ma ei suuda elada sellist elu, kus ma peaksin olema kellegi talla-alune ning tegema kõike selleks, et tema oleks rahul minuga. Olgu vähemalt seetõttu rahul, kuna ma effing sain ülikooli (esimene suguvõsas eksole), ma olen normaalse suhtumisega, kuid noh enam ma nendega küll normaalselt ei suhtle, kui vaja vastu hakata siis ma ka hakkan, nemad võivad rahumeeli endale kõik pepusse toppida ja oma elu elada, kus nende lapsed neid ignovad.

Kuid ma ei ole üldse nördinud. Ma lähen Tallinna, ma saan seal hakkama ja ma saan enda elu peale üle minna lõpuks ehk isegi läheb veel paremini, kuid see on kauges tulevikus.

It's like the fridge, you know there's nothing new in there, but you check it anyway

Lately, I've been going crazy

Cause I want you baby

But you don't, so get out, get out, get out, get out,

Because I'm breaking 

And my soul is shaking

Like my world is quaking

If I can't have you

Get out, get out, get out, get out of my heart...

See laul on mind kummitanud juba Vao peo ajast saati, kus ma olin ehk kokku tund ja siis tõmbasin leebet jättes teisi sinna kella 5-ni pidu panema. Ma räägin, et ma ei ole eriline peo inimene, kuid kui arvestada, kuidas ma jalga keerutasin Väinaka Veepeol siis võib midagi muud väita, mis tuletab meelde, et peaks Atsilt pilte küsima... Väinaka pidu oli vinge, eriti ilutulestik, ma istusin enda hea sõbraga sillal ja taevas oli nii selge ja vesi peegeldas ja kõik oli nii vinge. Lõpuks mu sõber oli veits insane alkoholist ja hülgas mu ja pidin endale uue seltsilise leidma, kuna juhtus teistega nii mõndagi. Ning Nils, mu meehoolikust sõber, tuli päästis mu ära ja me saime isegi tänu temale autoga koju.

Well aga õnneks said paljud asjad selgemaks (Kes teab, see teab).

Tööpäeviti nägin välja ikka eriline lohh, kuid meie värvid sobisid kokku, või mis?
Rändom pilt, rändom kohas :)

Tegin omale siis kingi. Kiisu käpad oled liiga mainstream olnud.

Well mul on palju pilte, mida ma tahaks siia lisada, kuid ei tundu nagu koht kuhu riputada kõiki asju üles.

Ülikoolist ka väheke: Sain TTÜ Ehitusteaduskonda. Täpsemalt inseneriks. Nüüd hoian pöidlaid-varbaid ristis ühika tõttu, kuna ei ole sada protsenti kindel, et ma sinna saan. Koos hakkan ühes toas elama Kätriniga Võib-olla. Selles me veel kindlad ei ole, ehk läheb ta korteri, ehk ta ei saa ühika kohta, ehk ei saa mina ühika kohta mida iganes võib juhtuda. 

Granny mode activated: Olen teinud endale maasika toormoosi ja keedumoosi, Vaarika keedu- ja toormoosi, Vaarika-tikri keedumoosi ning tikri-vaarika keedumoosi (there is a difference), mustikamoosi, kurke jne jne. Ning mul on plaanis veel teha 3 erinevat asja. Ma ei kujuta ettegi kuidas ma need ära hävitan (Ingvar ära väga looda, et ma sind toitma nüüd hakkan, kuna mul on palju moose, just mentioning).

Mida veel siis? Huh ma ei tea... Tahaks, et kolm nädalat oleks läbi juba ja tahaks Silva meetodi selgeks saada, kuna see tundub nii fun, esimesed sammud on selleks tehtud kuu aja pärast hakkan juba mõtte abil taldrikuid vast lennutama ( I hope) ja siis veel tahaks enda maja.. Aga selleni on veel aega :D

Eks ma leiutan nüüd mõtteid edasi :) 

404 - No glubniko found

See suvi otsustasin samuti Soomes ära käia, maasikal. Ilmselgelt suutis mu venna leida kõige kaugema koha. Nii umbes 450 km kaugusel Helsingist. Kogu see teekond kestab ligi 11 tundi, lihtsalt terve päev sõidab, kuid see oli seda väärt.

Esimesel päeval sain suure šoki osaliseks - kõik olid mehed ning ukrainlased. Well see nüüd väga jube ka ei olnud, kuna ma sain enda vene keelt harjutada ning sain ka uusi tutvusi Ukrainast ( ning kui väga meeleheitlikuks muutun siis ka abikaasad on olemas). Esimesed töö päevad olid rasked ning meeletult palavad, päike lõõmas terve päev ning põldudel olime kuni 10 tundi.

Kõige parem oli siiski puhkepäevad, esimese öö muidugi ei olnud tore, kuna Platon (loe: Plankton) arvas, et äratab mu kell 4 friking öösel üles ning palub mu kätt, millele ma "viisakalt" keeldusin ilmselgelt.

Oeh, millest veel kirjutada, ahjaa, ma õppisin saia tegema, kuid ilmselgelt tuli Erikul see paremini välja. Ilmselgelt parem naine kui mina :D

Pshh, kes rohkem huvi tunneb see küsib minult ise, kuna ma ei oska lihtsalt kirjutada :D

Aga igatsema hakkan neid küll, vinged vennad ja naine. Mõned olid küll värdjad, kuid nendega ma nkn ei suhelnud. Pildid lisan hiljem nendest trossidest :)

Noorus on hukas.

Leidsin enda 9klassi päeviku üles, suren siin naerukatesse. Kirjutan enda kõige jubedamast päevast pisikesed katkendid. Kõik on sõna sõnalt kirjutatud märkmikust.


"8 Juuni.
... Okey vanemad läksid ära, mul on sitt tuju, Martin pakkus viina, ma olin poolt. Tra ma jõin ära mingi 150 grammi, pea sassis, J. hellab: Ma kohe su ukse taga, lähme Jaani omadega välja. No ma enam ei saanud ju ei öelda. Käisin ringi, kukkusid pidevalt, naersin koguaeg. Martin läks ära, jäin J.ga. J oli lubanud, et ta hoiab mind kui kulla tükki. Okey läksime siis Jaani omadele vastu, ma pidevalt lälisesin ta käevangus, kuna mul puudus tasakaal... Okey hakkasime tagasi minema, ma pidevalt küsisin kuidas me juba siia jõudsime, J.- kiired vennad, mina- me oleme vennad!?!?..."

Vahekomentaariks nii palju, et ma olin siis 16 ja see oli umbes kell 12 päeval, kui ma ei eksi. Osasi jutte ma ei kirjuta selle asemel on kolm punkti. ja ma natukene kirjutan veel mis sel päeval tegin:

"J. ütles, et ma pean viina tooma, okey tegin siis 50:50 koksi, veic kange tuli, kuid mahla ei olnud rohkem.Okey läksin Hennu juurde tagasi, kõik hakkasid mind siis mõnitama =), siis läksime Hennu vanemate tuppa ja tehti jälle külakuhja ning julm raks käis läbi voodi, see oli veic katki. Siis läksime välja, mõisa juurde. Olime seal, lollitasime, Gert andis mokakat, tra kuidas ära laksis mind see, läksin siis mõisa taha ja J ütles mulle, et ma olevat Martinilt küsind, et ta tooks mokakat ja ma ei mäleta sittagi sellest... Kiks läks ära ja J ka.  Okey olime edasi mõisa juures siis mina jõin terve pudeli otse sisse, hmm, mitte just parim mõte."

Jahm , rohkem ma kirjutama ei hakka, kuna endal on juba piinlik. Ja kui te väidate, et ma olen hetkel joodik, siis vaadake milline ma siis olin.
Mõtlema paneb selline asi. Ja see kõik toimus enne matemaatika üleminekueksamit.

Dumbo. And ilusat sõbrapäeva!

Noooh, see nädal on ikka võrratu olnud.
Esmaspäeval oli Eriku sünnipäev käisime siis tähistamas väljas  ( jah ma tean, et ma olen reetur) mängisime piljardit... Tagasi tulles Ingvaril tuli huvitav mõte, et tackle'ks lumme. Eks ma siis lendasin kaks korda lumme. Mul oli nii tohutult külm ja ma olin igatepidi lumega kaetud, isegi mu kott oli lund täis, mis siis, et see oli kinni lukuga. Õhtul sai kaarte pelatud mingi ajani siis peksin nad minema, kuna tekkis kuidagi imelik tunne.
Teisipäeval enam väga kooli ei viitsinud minna, Kera ei käinud isegi mu toast läbi, mis oli suht super. Sellest päevast hakkas kael tohutult valutama, paremale enam vaadata ei saanud igatahes.
Kolmapäeval oli juba esimesed sümptomid. Hommikul kraadides avastasin, et palavik oli kergelt 37+ kraadi. Ega ma pikalt ei hoidnud all, vaid vaatasin, et palavik ja keerasin magama tagasi. Hiljem kui Helena juba ühikasse tuli kraadisin taaskord ja avastasin, et palavik on kergelt 38,5 kraadi, mis oli suht superluks. Sellest päevast algasid ka ninavere jooksud. Õhtul sa veel kaarte pelatud ja kurki söödud.
Tänane päev oli selline huvitav. Ärkad üles, kõik juma tip-top, mõned tunnid mööduvad avastad, et üks kõrv on jumala paistes. Paanikas helistasin koju ja siis teatati, et tuevad järgi. Ja siis sain tunnikese ootada vanemad, ise paanikast suremas, kuna teine kõrv läks samuti paiste, ning ülakeha oli mingeid punaseid laike täis (pildid olemas). EMOs oli ka nii tore, mingi kolm arsti käis mind vaatamas, lõpuks otsustati persele süst teha ja minema saata.
Oeh, küll mul ikka läheb nende haigustega hästi.

Kõrv enne EMO'sse minekut

Kõrv peale EMO's käiku, mingi 1,2h hiljem

Ülakeha oli selliseid punaseid laike täis.

Every fairytale comes to an end.

Huh...


Ei oska kohemidagi öelda.
Viimastel päevadel olen muusikat nautinud, lihtsalt panen klapid pähe ning olen omas mullis koguaeg. Nii hea lihtsalt.

Uurija.

Täna, 22.11.2012 aastal käisin mina, Lea Vari, töövarjutamas. Olin siis uurija Julia juures. Ta on kriminaalpolitsei, kes on hetkel spetsailiseerunud rohkem pisi vasrguste ja roolijoodikutele, et siis käib ja kuulab neid üle.
Muidu oli päev tohutult lahe, hästi palju oli kirjutamist ja autoga sõitmis ja istumist. Algul mul oli igav, kuna hakkas tuim paberi töö ning ei osanud midagi ka väga rääkida. Jutt hakkas jooksma kui ta viis mind jõusaali, kus oli mingi vend politsei ja märulipolitsei riietustega, just sel päeval näitas ta pisikestele politsei riietust ja ma jõudsin veist varem ja sain igast küsimusi küsida riietuste ja siis muu elu kohta. Nagu supper lahe oli. Siis kaarutasime mööda Tartut ka veidikene, tutvusin linna teise poolega.
Töö kohapealt nägin kõike mida oli vaja...

Eile istusin omegles ja tutvusin ühe vennaga, kes on Jordaaniast. Ja nagu päris huvitav on suhelda temaga isegi. Ta mõtte maailm on väga erinev siinsetest elanikest ja see teeb asja huvitavaks. Ning ta EI OLE mingi karvane Alahhi kummardaja. Ta on ikka erinev, ta on islami usku, kuid ei ole selline kahtlane. Ja ta on blond, see on mul siiamaani wtf factor. Hehe, Borks ootab , et ma ta nime kirjutaks, kuid ma ei kirjuta! Kiusu pärast. Igatahes siiamaani oleme normaalselt rääkinud kõigest ja sõjast ilmselgelt.

Nüüd lähen mina Bettoni ja lähen kiusan Gustit ja Tootsi. Ja siis tipa tapa koju ja hakkan muretsema homse päeva üle, kuna ma pean koju minema aga ma ei tahaaaa, kohe üldse ei taha minna sinna kohta.