Rule number one, is that you gotta have fun
But baby when you're done, you gotta be the first to run
Rule number two, just don't get attached to
Somebody you could lose.
Eelviimane nädalavahetus, kus saab lõõgastuda. Kuid kahjuks kõik on sellises vanuses, kus käivad tööl ning siis peab üksi chillima/pidu panema.
Mis siis veel, oeh see esmaspäev oli küll kõige parem mis olla saab (uskumatu eksole) - sain ühikakoha (lõpuks), käisin Maarjas (naersin kõikide pohmaka üle) ning oli lihtsalt mõnus seltskond ümber. Nägin lõpuks ka õudukat, mis oli õudne (lõpuks!!). Ning kui aus olla siis pole olnud nii õnnelik üle pika aja.
Kuid karma is a bich (loe: bitch). Reedel sai kõvasti mölli pandud. Noh muidugi ennem sai käidud Tallinnas ja joogid sealt ostetud ning tagasi tulles hüppasin kohe auto peale, et Maarja minna, tõime Janno ära, kes oli juba päris sassis ning jäi suht kiiresti magama jättes mind üksi mingi võõra vennaga jooma, kuid lahe vend oli, ses suhtes ainuke vend, kes kuulab samat muusikat, mis mina niiet kõik oli Fun.
Pff, nüüd on asi ka siis ametlik meil Jannoga. Siiamaani veits raske uskuda,et ma temaga koos, kuna ma tean teda mingi 3 aastat ja siis küll ei oleks arvanud, et mina ja tema kunagi aga nh aja möödudes me mõlemad oleme muutunud ka ja me oleme ka suhteliselt sarnased (omade armidega).
Aa nüüd siis ka lõpuks on ka mu isa minust lahti öelnud. Ma täitsa usun, et ta ei taha enam mind üldse näha, kuid ma võin rahumeeli öelda, et tunne on vastastikune. Ma ei suuda elada sellist elu, kus ma peaksin olema kellegi talla-alune ning tegema kõike selleks, et tema oleks rahul minuga. Olgu vähemalt seetõttu rahul, kuna ma effing sain ülikooli (esimene suguvõsas eksole), ma olen normaalse suhtumisega, kuid noh enam ma nendega küll normaalselt ei suhtle, kui vaja vastu hakata siis ma ka hakkan, nemad võivad rahumeeli endale kõik pepusse toppida ja oma elu elada, kus nende lapsed neid ignovad.
Kuid ma ei ole üldse nördinud. Ma lähen Tallinna, ma saan seal hakkama ja ma saan enda elu peale üle minna lõpuks ehk isegi läheb veel paremini, kuid see on kauges tulevikus.
Kuid karma is a bich (loe: bitch). Reedel sai kõvasti mölli pandud. Noh muidugi ennem sai käidud Tallinnas ja joogid sealt ostetud ning tagasi tulles hüppasin kohe auto peale, et Maarja minna, tõime Janno ära, kes oli juba päris sassis ning jäi suht kiiresti magama jättes mind üksi mingi võõra vennaga jooma, kuid lahe vend oli, ses suhtes ainuke vend, kes kuulab samat muusikat, mis mina niiet kõik oli Fun.
Pff, nüüd on asi ka siis ametlik meil Jannoga. Siiamaani veits raske uskuda,et ma temaga koos, kuna ma tean teda mingi 3 aastat ja siis küll ei oleks arvanud, et mina ja tema kunagi aga nh aja möödudes me mõlemad oleme muutunud ka ja me oleme ka suhteliselt sarnased (omade armidega).
Aa nüüd siis ka lõpuks on ka mu isa minust lahti öelnud. Ma täitsa usun, et ta ei taha enam mind üldse näha, kuid ma võin rahumeeli öelda, et tunne on vastastikune. Ma ei suuda elada sellist elu, kus ma peaksin olema kellegi talla-alune ning tegema kõike selleks, et tema oleks rahul minuga. Olgu vähemalt seetõttu rahul, kuna ma effing sain ülikooli (esimene suguvõsas eksole), ma olen normaalse suhtumisega, kuid noh enam ma nendega küll normaalselt ei suhtle, kui vaja vastu hakata siis ma ka hakkan, nemad võivad rahumeeli endale kõik pepusse toppida ja oma elu elada, kus nende lapsed neid ignovad.
Kuid ma ei ole üldse nördinud. Ma lähen Tallinna, ma saan seal hakkama ja ma saan enda elu peale üle minna lõpuks ehk isegi läheb veel paremini, kuid see on kauges tulevikus.
